laupäev, 18. aprill 2009

Pariis


See blogi peatükk on pühendatud mu reisile Prantsusamaa pealinna. Tegelikult on raske edasi anda nei tundeid, mida reisides kogetakse. Ning sageli teistele on need liialt igavad. Kuid proovin siiski. Pariisi minekuks kutsusin Merili( minu noorim õde) Dublinisse. Koos ja seltsis on ikka segasem. Reisisime Dublinis ringi ja laupäev ja pühapäev oli meil plaanitud veeta Pariisis. Pariisi minekuks tuli kõigepealt takso kutsuda, mitte et Pariisi taksoga saaks dublinist aga lennujaama varahommikul pääseda oli küll seda sõiduvahendit vaja. Kuid takso ei tulnud. Helistasin ja küsisin , kus meie tellitud takso on. Lubati poole tunni pärast. Lõpuks saime kuidagi lennujaama , takso ikkagi tuli suure hilinemisega. Tund aega oli lennukile jõudmist. Kuid Merilil oli pardakaardiga probleeme ja seega läks veel aega. Seejärel oli turvakontrollis järjekord. Merili sai juba turvakontrollist läbi ja siis tuli välja et mul vale pardakaart -tagasi tuleku oma. Siis tuli välja, et kõik lehed olid minu arvates Merili käes. Jah aga merili juba läbi läinud. Kutsusin Merili tagasi. Merili aga eksis lennujaama peale ära. Siis läksin teda otsima. Ja lõpuks tuli välja et lehed hoopis minu kotis. Siis panime kõik asjad turvakontrollis kaussi, kuid üks vanamees kukkus ees jokutama . Hakkas ükshaaval metallist asju küljest ära võtma. Lõpuks sai läbi. Panime sealt lõpuks jooksuga plagama, et lennukile jõuda. Õnneks jäi lennuk hiljaks ka ning jõudsime ilusti. Kuna odavlennufirma Ryanair eelistab eelkõige väikseid lennujaamasi siis maandusime kuskil Baovais ning sealt pidime bussiga sõitma edasi Pariisi. Pariisi jõudes oli ilm suurepärane ja suu jäi lihtsald lahti. Ilusam linna pole mina ealeski näinud. Siis tuli ju hotell üles otsida. Sõidsime meetrooga Cimitere du Piere Lachaise surnuaia juurde. Seal käisin interneti punktis ära ja panin täpse asukoha endale mällu. Hotellis meenub mulle eelkõige lift, kuhu mahub ainult üks inimene kuid on mõeldud kahele. Järgmise päeva hommiku söök oli väga maitsev. Nii nüüd kirjeldaks mida me Pariisis vaatamas käisime.
Luxembourgi park- Siin sõime lõunat. Sõin elus kõige suuremaid viimamarju, mida ealeski näinud olen ja kõige magusamaid. Ning loomulikult jõin pudeli odavat Prantsuse veini. Luxembourgi aed on tuntud oma roheluse ja erinevate ausammaste tõttu. Näiteks on pargis Ludvig van Beethoveni ausammas. Kuulsad maalikunstnikud nagu Jean-Antoine Watteau jt. Luxembourgi palees asub Prantsuse senat. Kunagi on see hoone ehitatud Prantuse kuninga Lois XIII emale. Saksa okupatsiooni ajal oli see Sakslasete lemmikkoht ning Hitleri plaan nägi ette Pariisi hävitamist kaasaarvatud Luxembourgi Park ja palee.
Jumalaema kirik Pariisis- Kes on lugenud Victror Hugo sama nimelist raamatut , siis just sellest hoonest juttu tulebki. Notre-Dame'i on justkui kustimaal, mida kunstnik teeb ühe pintsli tõmbe haaval. Kunst on kunstis kinni. Nikerdused ja muud huvitavad kunstile iseloomulikud moodustised. Ja see kõik on nii vana. Tänapäevane moderne arhitektuur kahvatub selle kõrval. Notre Dame kadedraal on Gooti stiilis, esimesi tolle aegseid. Ehitati 1160 aastal. Kadedraal on elanud üle kolm kõige raskemat ajastut . 1548 aastal hugenotid kahjustasid kirikut. 1793 aastal, kui Prantsusmaa oli revulutsiooni keeristes ja kirik sai taas kannatada. 1939 aastal eemaldati kirikul aknad (vähemalt aknadki jääks alles), kartes Saksa pommitajate letaalseid tagajärgi. Aknad on tänaseks jälle seal, kus nad olema peavad. Hoone on üle 800 aasta põlvedest põlvedesse püsinud hoolimatta kohutavast vägivallast ja kurjusest, siis see on headuse sümbol. Hitleri kavatsus Pariis maatasa teha, näitab kui toores ja loll võib inimene olla. Lollus on nagu katk , mis jõuab massidesse , kuna seda levitatakse hirmuga. Võib ütelda , et 70 aastat hiljem , me ei saa garanteerida , et sellist lollust enam ei sünni. Näiteks pärisorjuse ära kaotamine võttis Euroopas rohkem aega, kui mitu sada aastat. 70 aastat pole seega piisav, et tagada inimeste piisav inteligentsus pärandada inimeste saavutused põlvedest põlvedesse. Hävitamine on justkui inimese loomuses ja sellest on kahju.