Vahepealne elu

Näed aeg lendas nii kähku. Ja algul suure suuga lubatud blogi kirjutamine jäigi katki. Suvi iirimaal oli unustamatu. Kuid alati häid asju tagasi tahta oleks raske ja kuidagi ei julge soovidagi. Sest teist korda samuasju tahtes ei oleks see enam huvitav. teinekord on tunne, et kõik huvitav on tehtud ja edaspidi tuleb rutiin. Võibollla tooks blogisse 10 head asja :

1. Sellest suvest jäävad meelde need inimesed kellega tutvusin ja keda ma tahaks edasi tunda. Päris eriliseks neist valiksin( Susanna Liivaoja -Susi, Sirje Kaur, Timu, Anneli, Susi õde oli ka vist anne-ly, Egle, Anne, Monika ja Tädi Margareta loomulikult ) Kõik teised olid ka tähtsad. Mõned olid lihtslad erinevad aga läbi sain ma neist kõigiga. 

2. DCU koht , kus on hormooniat ja kus on hea tööd teha. See koht on töötamiseks paradiis sest siin ei saa töö kunagi otsa.

3. Dublin- Kunagi ei lähe meelest need asjad nagu: peale pidu eksimine koduteelt, taksosõidud vanaemaga, puupüsti bubid, kus pole õhku, eestlaste kokkutulek, kus igakord ära tulles ütles et ma ei jää millegist ilma kui ma siia ei tule enam aga ikka lähed-mida maagilist seal ikka on-ei saa aru, 

4. Kättemaks Harry moodi. Kui lüüa ei taha taha varasta vaenlase joogi tagavarad ja uskuge see mõjub

5. Väljasõidud, Põhja-Iirimaa, Ring of Gerry, Belfast, howti poolsaar,  Powerscourt, wicklow

6. Ühised peod - Kõik need stiilikad ja sünnipäevad, arvan et sellist suve Dcu rahval enam ei tule 

7. Raha- Kunagi ei lähe meelest see, et saad iga reede palka ja peaaegu mitte kunagi ei jõua ära kulutada eelmise nädala raha.

8. Ühised mänguõhtud- Mäletan neid õhtuid, kui sai mängitud Eesti mälumängu ja aliast ning erinevaid sõnamänge  ja kaardiõhtud mhm -see oli ka üks miinus

9. Kinnisideed ei vii mitte kuhugi. Samas ei tohi mitte kunagi unustada kes sa oled. Minu elumõte on ole avatud ja sõbralik ning vaata mis edasi saab. Tavaliselt head inimesed sulavad ja pahasi ei liiguta nagunii mitte miski , las nad kapselduvad kui tahavad

10. Arusaam kes on tähtis kodus. Räägiks oma perekonnast. Raskel ajal on mind alati toetanud üks inimene, see on minu kõige noorem õde.  Lõpuks on ta õppinud ka mitte näitamast , et ta nõrk on. Soome karm kliima (jutumärkides) on teinud temast väga normi inimese.  Temale olen ma tänu võlgu. Teiseks võibolla tooksin esile ka oma isa, kes mõtleb olemata oma vanusele päris selgelt, ning kuigi mõned kiiksud, on ta täitsa lahedaks muutunud.  Kõik lapsed peaks teda nüüd kõrges vanuses teda aitama ja unustama kõik halva. Teistele perekonna liikmetele ma oodi ei jagaks üldse.