kolmapäev, 25. juuni 2008

Jaanipäeva muljed


Jaanipäev toimus meil vihmatõttu Larkfieldi ühikas Dublini Ülikoolis. Jaanipäev algas Grey Goose vodkaga. Mina jõin muidugi ainult õlut. Madaam Urve oli kokanud sedasi, et laud oli lookas. Süüa võis kana ja liha ja kõike paremat. Eestlstele omaselt ei saanud pidu algul hoogu sisse, kuid minu arvates jäigi hoog sisse saamata. Samas tuleb arvestada dilemmaga, et iga pidu on niisugune, milliseks sa selle peo ise mõtled. Kõik algul sõid kõvasti, sest söök oli tõesti maitsev. Seejäräel asuti murumänge mängima. Mängiti ja oli väga tore neil ,kes muidugi osa võtsid. Mul endal ei olnud pointi ning mina osa ei võtnud. Sirje korteris oli kaks tuba, millest ühes toimus jalgpalli fännide arutelu ja vaatamine . Mängisid ju Venemaa ja Holland. Kahjuks kaotas Holland ning mõnel mehel tõi see isegi pisara silma. Siis me mängisime teises toas twisterit. See oli selline kreisi mäng, kus tuli igatpidi väänata ennast. Kuid kuidagi õnnestus mul see mäng võita. Aga õlu ei tahtnud kuidagi istuda, sest purju mul juua ennast ei õnnestunud. Enne hakkas õlu vastu ning viina juua enam ei tahtnud.Pealegi oli mul järgmine päev tööpäev. Seejärel mängisime Aliast. Urve ja Timu olid paaris. Mina olin koos Teeduga. Kahjuks me kaotasime , kuna olen väga halb selgitaja ja seletaja. Sellegipoolest oli meil lõbus, kuna Timu hakkas ära vajuma ning seletamine vajus erakordselt pikale ning peale Sirje polnudki keegi võimeline seda ära arvama.

Mileeniumi varras

Täna on 19 juuni 2008 aasta. Minu seiklused Iirimaal on on kestnud juba peaaegu 3 nädalat. Kõige toredam päev on siin loomulikult palgapäev, kuid kindlasti ei tasuks ära unustada neid erakordseid õhtuid teiste seas ja eesolevat Jaanipäeva. Uskumatu, kuid tõsi, olen avastanud enda juures siin isikuomadusi, mida ma võibolla varem tähele ei osanud panna, või need olid erakordselt mandunud omadused, mida ma naljalt ei näidanud. Näiteks olen muutunud palju kannatlikumaks kui varem, korralikumaks kui varem, ma ei ropenda enam niipalju. Minu peenike inglise huumor leiab siin heakskiitu, muidugi nende seas, kes saavad sellest aru. Üleüldse tunnen, et valitsen enda üle ning ma ei ole nii kohmetu, kui varem. Enesekindlus tuleb ikkagi sellest, kui heal järjel või kui kindlal järjel sa oled. Seega ju raha ei tee õnnetuks. Võibolla ei muutuks nõnda sentimentaalseks ja läheks sujuvalt on pealmise eesmärgi juurde. Minu praegune blogi eesmärk on rääkida seiklustest ja huvitavatest sündmustest välisriikides. Hetkel olen Iirimaal.

Eile tuli Urvele 2 eestlast külla Eestist ja läksime Timuga Urvele külla. Sellekes sündmuseks sai ka kana ahju pandud. Üritus oli väga huvitav ning viin mõjus meeltele ning tuju oli kõigil väga hea. Kõikidele pakkus huvi minu kuninglik päritolu ning mu vanaema tervis ning miks briti saarte kuninganna saatis mind Iirimaale. Jah ja tegelikult küsisin endal ka, et miks ma olen siin. Jah mul on rahalised kohustused, mida ma Eestis töödates tasuda ei suudaks või peaksin 15 tundi jutti rügama, sedasi, et koju tulles kukud üle ukse läve ja rohkem ei suuda. Miks mulle selline stressirohke elu. Ja jällegi , kui sa saad sama raha väiksema töö hulgaga siin ning sa suudad peale tööd nalja visata ning viina juua sedasi, et kõikidel on hea tuju, siis on küsimus: kas raha teeb õnnelikuks? Kindlasti teeb.

Urve koputab ukse peale. Hommik ning kell ei ole vist isegi kaheksa. Pea valutab veidi. Ahjaa tahtsin Urve ja tema külalistega linna minna. Vaevaline ärkamine. Jõin ahnelt 3 klaasi vett. Lasin joosta , kuid vesi külmaks ei lähe. Seega pidin jooma sellist pool leiget vett. Kuid olemine läks heaks. Sees olid väiksed pohmaka värinad, kuid muidu oli kõik fine.

Seejärel läksime linna. Ootasime bussi ning sellise kahekordse bussiga. Kesklinn asub DCU (meie töökoht ja elukoht) 15 minutit bussisõidu kaugusel. Linnas on mileenumi varras ning selle järgi on väga hea orienteerida. Urvel oli kõht tühi ja läksime sööma, enne seda käisime maksuametis Form 12 A viimas , kus küsiti meilt imelikke küsimusi ning millele me ei osanud vastata, sest tegelikult me ei viinud ju oma maksu dokumente vaid teiste omasi ning paljud asjad jäid selguseta. Kuid lõpuks sai kõik korda ja me läksime sööma. Nagu Urve ja minuga ka, ikka juhtub , ei leidnud me kohvi võtmise kohta ülesse ja pidime teed jooma, Aga väga hea oli teed juua ning tegelikult ma olengi siin rohkem tee peal, kui kohvi joon, kuna siine lahustav kohvi pole eriti kiita. Tegelikult söögikohtades on päris joodav kohvi ning ei sarnane inglise piimakohviga. Kuid kindlasti mitte nii hea, kui mõnes Eesti väikekohvikus. Kuid kuum sokolaad on siin imehea. Kohvi maksab siin veidi üle 2 euri. Siis läksime linna peale trippima. Urve näitas külalistele, et kuhu tasub minna ja mida kindlasti tuleks külastada, nagu temple bubid , kus võid käimata jättes veenduda, et sa polegi Iirimaad näinud. Siis lõpuks oligi aeg nii kaugel, et pidime Urvega pangaautomaadi ülesse otsima. Kuid miks minna otse pangaautomaadi juurde, kui saab ringiga. Pangaautomaadist kõndisime me lihtsald tuima näoga mööda ning läksime kilomeeter eemale järgmise pangaautomaadi juurde. Imestus oli suu, kui tagasi tulles oli pangaautomaat täpselt seal, kus me teda otsima hakkasime. Ma tegelikult kahtlustan, et keegi krutski vend viis ta sealt korraks minema. Jah sõitsimegi Urvega varsti koju tagasi DCU-sse.